Rahvanäitelava – praktiline väikelavade häälekandja nr. 5, 1933 aastast kirjutab:

Uudse aine ja omapärase käsitluse tõttu „Naeratav heeringapea” tahab olla üllatav uudisteos lava algupärandite hulgas.
Tegevus areneb sõjaväe miljöös ja keskkujuks on kusagilt kaugelt Tartumaa põhjast suurlinna (sundaega teenima) toodud looduselaps Joosep Runka. Joosep, olles loomult väga omapärane, toob kodunt kaasa o m a d vaated, arusaamised ja keelemurraku, mis uue miljööga kokku puutumisel tekitavad kummalisi konflikte. Viimased enda originaalsusega kahtlematult sünnitavad vaatlejas erilist naerukõdi.

Joosep, enda loomupärase intelligentsi tõttu, koduneb uues elus kiiresti, võites kompani veltveebli naise sümpaatia ja ülemuse tähelepanu. Veltveebli naine jagab talle enda naiselikke aardeid, ülemus määrab kompani kirjutajaks.

Ühel päeval juhtub aga midagi hullu. Kõrgem ülemus, ruume ülevaadates, leiab koridori põrandalt heeringapea. . .
Skandaal on kohutav. Ülemus kategooriliselt nõuab heeringapea põrandaleviskaja avastamist, ähvardades teda rängalt karistada. Nagu kiuste satub Joosep kahtluse alla. Osavalt vabastab Joosep enese ähvardava saatuse käpa alt ja viib süüpinki veltveebli koera, sest ülemus iga hinna eest nõuab süüdlast.

Teose kujud on plastilised, selgejoonelised ja elulähedased. Teose rikkalik huumor on originaalne, sünnitab rohkesti lõbusat naeru ja ei riiva kedagi. Selle tõttu teos peaks täiesti vastuvõetav olema laiematele hulkadele.

Venevere harrastusteatri ettekandes on näidend säilitanud oma algupärase, maalähedase ja naturaalse õhustiku ning naerutab ka tänapäevast publikut. Situatsioonid on ülekantavad tänapäeva elustikku ja seega on võimalik samastuda ja kaasa elada igaühel, omal moel.